Uuh, need kannad

Kõik hakkas ühel hommikul ärgates. Mõnusasti ringutades, oli tunda ja kuulda üht ebameeldivust. Nimelt minu jalakannad ei libisenud nagu tavaliselt siidisel voodilinal vaid takerdusid sinna. Õhtul jalast sukkpükse võttes oli kuulda vastikut kärinat ja sukasilmad jooksid sirinal mööda sääri ülespoole. Jälle uut paari vaja.

Hakkasin siis asja lähemalt uurima, need ei olnud minu kannad, kuivad ja pragunenud. Võtsin isegi peegli appi. Ja tõepoolest meenus, et polnud neid ammu hellitanud. Suvel, kui kandsin lahtiseid rihmikuid ja plätusid, oli tekkinud lausa igaõhtune rutiin oma varvaste kallal nakitseda. Nüüd aga kiiruga sokid, sukad jalga ja saapad otsa, keegi ei näe, mis seal all on, ise ka mitte.

Kuna ise enam hakkama ei saanud, pöördusin pediküürija poole. Ja oligi diagnoos käes – HÜPERKERATOOS. Appi, mis hull tõbi see veel on, pole kuulnudki ???  Rahustuseks selgus, et teisisõnu on see naha liigsarvestumine ehk liigne paksenemine. Õnneks või õnnetuseks ei ole ma selles üksi. Selgituseks öeldi, et liigsarvestumine tekib tavaliselt sinna, kus nahk peab suurt survet taluma (talla- ja varbaalused, kannad, labajala küljed). Miks see nahk seal siis nii vohama hakkas? Tuleb välja, et hüperkeratoosi avaldumine on tegelikkuses naha kaitsemehhanism. Välise ärritaja tõttu aktiveerub kahjustatud piirkonnas verevarustus, et liigne soojus ja vigastatud koe jäägid minema uhtuda. Tänu sügavamate nahakihtide suurenenud verevarustusele, hakkavad naha pindmistes kihtides rakud kiiremini jagunema. Nii tekibki nahapinnale kaitsev sarvkiht, mis on omamoodi kaitseingliks probleemsele kohale nahal. Kui selliseid paksendeid mitte “ravida”, siis sarvestumine aina jätkub ning surve jätkumisel võivad sinna tekkida juba ohtlikumad ja sügavamad lõhed, kuhu on varmad kinnituma erisugused infektsioonid, nt seenhaigus. Kuuldes seda kõike professionaalselt jalaspetsialistilt, võtsin ennast kokku ja püüan nüüd õhtuti teha vajalikke toimetusi jalgade tervise hoidmisel.

Raspeldan, vannitan, koorin ja kreemitan. Vahetasin välja ebamugavad jalatsid. Käin regulaarselt ravipediküüris. Ja teate, minu kannad on jälle minu ja kui ilusad varbad mul tegelikult on!

See kõik ei võtagi nii palju aega ja on samas väga mõnus ning lõõgastav tegevus pärast pingelisi päevaoimetusi.  Jalad on värsked, lõhnavad hästi ja ma ei peida neid enam.